Õnneterakesed said täna käe valgeks. Kuna kõige sobivam muld, mis meil leidus oli eelmisest aastast jäänud tomatimuld, siis otsustasime oma hernekülvis teha algust lillhernega. See tundus kõige süütum. Tuleb, mis tuleb! Ja on, kuidas on! Eks aeg annab arutust. Loodame, et lillhernes ei ole nii pretensioonikas mulla suhtes, kui üle jäänud sordid: "Erme" ja "Valma" võiksid olla. Jääme huviga ootama, mis sellest välja tuleb ja kui oluline siiski spetsiaalne muld taimele on. |
| Et mullas oleks soojust ja niiskust, katsime poti kilega. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar