Huvitav, mida MacGyver asjast arvaks?

Hernetaimed sirguvad üksinduses. Kaaslasteks vaid tühjas lasteaiahoovis askeldavad sulelised, keda aknast näha on. Varesepaar ja musträästad on vanad asukad, eelmisel nädalal saabus kuldnokk ja selle nädala tulija oli hoburäästas, kes innukalt õuealal toitu otsis...
Aga hernetaimed vajasid toestamist, sest mööda
aknaklaasi kõrgele ei turni. Kõik senitehtu oli tänaseks juba lühikeseks jäänud. Ühel hetkel oleksid hernetaimed ikka longu vajanud ja üksteist lämmatama hakanud.

Kuid kuidas toestada, millega toestada, kui on tegemist plastikaknaga, mille aknaraami külge ei ole võimalik ühtegi naelakest toksida ja liistudest tugiraami ei ole ka kusagilt välja võluda. Küll sai vaadatud ja sätitud vana päevinäinud kalavõrku, mis meid varasemalt hernetaimede toestajana juba teeninud oli. Kuid seegi ponnistus ei olnud sobiv, sest kinnitamise võimalus rulloo külge oleks hakanud taimi rikkuma. Mida teha? Oleks kellegi käest nõu küsida! Mitu pead on mitu pead. Kuid selle ülesandega tuli mul üksi hakkama saada. Lõpuks istusin nõutuna diivanile. Pea mõtetest tühi. Tundsin, kuidas mööda liikuv aeg minule pai tegi. Lasin aeglaselt pilgul tühjas rühmaruumis ringi uidata kuni märkasin eemal aknalaual üht suurt oksa,
mis võiks äkki sobida. Rippuma teda just ei säti, aga äkki sobiks kuidagi ikkagi hernetaimi toetama...

Huvitav, mida MacGyver asjast arvaks?

Natukene sättimist, pisut teibitamist, veidikene sidumist - sõlmimist... Kui kõik valmis oli ja tehtud tööle pilk sai visatud tekkis uhkustunne. Hakkama sain! Huvitav, mida MacGyver asjast arvaks?

Enda rõõmuks

Õnneterakeste vaikse rühmaruumi akna peal sirguvad hernetaimed. Tasa ja targu sirutavad nad oma vääte ümber oksakeste, lõnganöörikeste, üksteise... Iga päevaga turnivad nad aina kõrgemale ja kõrgemale. Nad on tublid. Aga nende sirgumist ei ole laste silmad jälgimas.
Oma koha pealt aknalault näevad hernetaimed seda, et õues on kevad: kuldnokk on saabunud ja laulab saarepuu oksal, vares teeb pesa ja aegajalt katsub kas see ka pojukeste tarbeks piisavalt mugav on... Ning kuskil lähedal on kummituslik tänav. Sama kummituslik kui Õnneterakeste rühmaruum. Ei mingit askeldamist. Elu on just kui kadunud.
Herned sirguvad enda rõõmuks.

Kuldnokk on kohal

Vares ehitab pesa

Inimtühi Pärnu mnt. Tallinnas

Tere hernetaimed!

Tere hernetaimed!

Avan lasteaia ukse. Signalisatsioon maha ja sisenen inimtühja lasteaeda. Kusagil teisel korrusel on hernetaimed sirgumas. Ma ei ole nendega kaks nädalat kohtunud. Mingi paha patsill tõmbas mu tõvevoodisse. Oli see nüüd See või Too, sellel ei ole enam tähtsust. Ja ka lasteaia maja, kus Õnneterakeste rühm asub,  on nädala algusest suletud olnud, sest See patsill on tekitanud tohutu kaose - ülemaailmse kaose. See kõik on uskumatu ja samas tõsi.
Liigun Õnneterakeste rühma poole. Trepil kajavad valjult mu sammud. Mu peas liiguvad igasugused mõtted. Astun rühma. Seal nad on, Õnneterakeste hernetaimed: ilusad, elujõulised ja rõõmsalt sirgunud, päikese käes kümblemas. Nende eest on hästi hoolitsetud. Märkan, et taimed vajavad veidi sidumist, sest oksakesed hakkavad lühikeseks jääma ja herned kipuvad oma vuntsikesi teineteise ümber siduma, et siis tugevama jõu ning õigusega päikese poole trügida. Pisut näputööd, pisut mõtlemist, pisut kastmist... Aeg lendab märkamatult.

Hernetaimed peale sidumist.

Taas kevadisele päikeseküllasele tänavale astudes, kus liiguvad vaid autod ja mõned üksikud jalakäiad inimtühjal tänaval, tuleb reaalsus taas meelde... Hea, et on olemas herned, mis argised mured kas või hetkeks unustama panevad.

Kaks lillhernetaime päikese poole sirutumas

Hoolimata kõigest ...

 Hernetaimed elavad oma elu: päikese poole sirgudes ning valguse käes mõnuledes. Nende sirgumisele saatjaks pisut armastust, soojust, vett ning laste jutukõmin. Eelmisel nädalal mulla seest välja turritavast hernetaimest on sirgunud tubli taimeke ja temal on ka kaaslane. Neljast külvatud lillhernest on eluvõitluses eluõiguse saanud kaks. Kolm nädalat võttis nende tulemine ja mullast läbi murdmine aega. Tore seegi.
Hernetaimed püüavad pilke. Nende maailma sisenenuna, neid hernetaimi jälgides võetakse voli oma maailm hetkeks unustada, maakera peatada, puhata, imetleda, omi mõtteid mõtelda ja lõõgastuda. Hea on vahest ära käia, et omi asju uue nurga alt selgama pilguga vaadata. Seda varjupaika pakuvad hernetaimed vaid austajatele.
Peagi on kevad ja nii nagu valgus võidab pimeduse, saavad ka kõik keerulised ajad mööda. Hoolimata kõigest ...

Kaks vaprat lillhernetaime sirutumas päikese poole. 

Poisid! tulge vaadake meie herneid!

"Poisid! Tulge vaadake meie herneid! Oh saa!" Ja selle hüüatuse peale valgus poistevägi, kes parajasti seda kutset kuulis, kõik aknalaua peale hernekesi imetlema.
Oleme tegutsenud oma hernekasvatuse projektiga pisut isepäiselt. Oleme teinud enese jaoks valikuid ning lähenenud oma moodi tehes teadlikuid valikuid. Herneid oleme külvanud etapiviisiliselt: lillherned 17.veebruaril eelmisest aastast jäänud tomatimulda, söögiherned: viis leotatud "Valma" ja viis leotatud "Erme" hernekest külvasime 19.veebruaril külvimulda.Tänase päeva seisuga on kasvamas neli "Erme" ja viis "Valma" hernest. Oleme võtnud ette niipalju, kui teha suudame ja võimalusi on. Oleme tundnud rõõmu nende sirgumisest. On ju kivises linnakeskonnas sirguvale lapsele kõige olulisem see, et ta kogeks oma silma ja meeltega, kuidas kasvab taim, mis meie toidulauale tuleb.
Meie hernekesed nii "Valma" kui ka "Erme" on kenasti pikkust visanud ja pürgivad mõnuga valguse poole. Reedese 6.märtsi seisuga pingutas esimene lillherne taimehakatis ka ennast mulla seest välja. Mõnus kevadpäike, mis mullapinda läbi akna on soojendanud, on ka sellele taimekesele eluvaimu süstinud.

Herneid imetlemas

Meie herned 6.märtsi seisuga.