 |
| Tere hernetaimed! |
Avan lasteaia ukse. Signalisatsioon maha ja sisenen inimtühja lasteaeda. Kusagil teisel korrusel on hernetaimed sirgumas. Ma ei ole nendega kaks nädalat kohtunud. Mingi paha patsill tõmbas mu tõvevoodisse. Oli see nüüd See või Too, sellel ei ole enam tähtsust. Ja ka lasteaia maja, kus Õnneterakeste rühm asub, on nädala algusest suletud olnud, sest See patsill on tekitanud tohutu kaose - ülemaailmse kaose. See kõik on uskumatu ja samas tõsi.
Liigun Õnneterakeste rühma poole. Trepil kajavad valjult mu sammud. Mu peas liiguvad igasugused mõtted. Astun rühma. Seal nad on, Õnneterakeste hernetaimed: ilusad, elujõulised ja rõõmsalt sirgunud, päikese käes kümblemas. Nende eest on hästi hoolitsetud. Märkan, et taimed vajavad veidi sidumist, sest oksakesed hakkavad lühikeseks jääma ja herned kipuvad oma vuntsikesi teineteise ümber siduma, et siis tugevama jõu ning õigusega päikese poole trügida. Pisut näputööd, pisut mõtlemist, pisut kastmist... Aeg lendab märkamatult.
 |
| Hernetaimed peale sidumist. |
Taas kevadisele päikeseküllasele tänavale astudes, kus liiguvad vaid autod ja mõned üksikud jalakäiad inimtühjal tänaval, tuleb reaalsus taas meelde... Hea, et on olemas herned, mis argised mured kas või hetkeks unustama panevad.
 |
| Kaks lillhernetaime päikese poole sirutumas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar