Hernetaimed sirguvad üksinduses. Kaaslasteks vaid tühjas lasteaiahoovis askeldavad sulelised, keda aknast näha on. Varesepaar ja musträästad on vanad asukad, eelmisel nädalal saabus kuldnokk ja selle nädala tulija oli hoburäästas, kes innukalt õuealal toitu otsis...
Aga hernetaimed vajasid toestamist, sest mööda
aknaklaasi kõrgele ei turni. Kõik senitehtu oli tänaseks juba lühikeseks jäänud. Ühel hetkel oleksid hernetaimed ikka longu vajanud ja üksteist lämmatama hakanud.
Kuid kuidas toestada, millega toestada, kui on tegemist plastikaknaga, mille aknaraami külge ei ole võimalik ühtegi naelakest toksida ja liistudest tugiraami ei ole ka kusagilt välja võluda. Küll sai vaadatud ja sätitud vana päevinäinud kalavõrku, mis meid varasemalt hernetaimede toestajana juba teeninud oli. Kuid seegi ponnistus ei olnud sobiv, sest kinnitamise võimalus rulloo külge oleks hakanud taimi rikkuma. Mida teha? Oleks kellegi käest nõu küsida! Mitu pead on mitu pead. Kuid selle ülesandega tuli mul üksi hakkama saada. Lõpuks istusin nõutuna diivanile. Pea mõtetest tühi. Tundsin, kuidas mööda liikuv aeg minule pai tegi. Lasin aeglaselt pilgul tühjas rühmaruumis ringi uidata kuni märkasin eemal aknalaual üht suurt oksa,
mis võiks äkki sobida. Rippuma teda just ei säti, aga äkki sobiks kuidagi ikkagi hernetaimi toetama...
 |
| Huvitav, mida MacGyver asjast arvaks? |
Natukene sättimist, pisut teibitamist, veidikene sidumist - sõlmimist... Kui kõik valmis oli ja tehtud tööle pilk sai visatud tekkis uhkustunne. Hakkama sain! Huvitav, mida MacGyver asjast arvaks?
Aga hernetaimed vajasid toestamist, sest mööda 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar