On päikeseline pühapäev. Kevad ja aprill näitavad oma helgemat palet ning külvavad rõõmu, pisuke soojust. Päikeseline ja isegi palav võib olla ka Õnneterakeste aknalaua pealne, kus meie hernetaimed uhkes üksinduses sirguvad. Mida nad teevad? Kuidas neil läheb? Vajavad nad äkki kastmist või toestamist? Viimati sai nendega kohtutud teisipäeval, viis päeva tagasi. Oleks ehk aeg nad üle vaadata hoolimata sellele, et pühapäev - hingamispäev. Mis tehtud see tehtud. Loodus ei küsi nädalapäeva, tema toimetab omas rütmis vastavalt päikesele. Pealegi, üks jalutuskäik sellise kena ilmaga, ei teeks paha, kui jälgida kõiki soovitusi ning reegleid...
Lasteaia väravat avades ja pilku rühma akende poole heites, sai selgeks, et meie hernetaimed on sirgunud ja võib olla vajavad nad isegi eelmisel korral paigaldatud vana kaseoksa abi ning tuge.Rühma sisenedes oligi näha, et hernetaimed sirutuvad juba kaseoksa longu olevatest peenikestest okstest, kui abikätest kinni haarama ning ennast päikese poole tõmbama. Korraga tundus see, kuidas vana kuivanud kaseoks tärkavat uut elu toetab ja abistab kuidagi liigutav ja sümboolne. Tekkis tundmus, et elu ei muuda elavaks mitte olemine vaid kellegi aitamine. See vaatepilt on just kui tõestus tõdemusest, et tehes teisele head, saad ise selle osaliseks. Vana kuivanud kaseoks saab tänu hernetaimedele just kui uue elu ja hingamise. Taas on tema surnud okstes elu ja eluvaimu ning ta muutub veelkord elavaks.
 |
| Ja eluvaimu sai jagatud ka hernetaimedele: pisut vette ja taimerammu. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar