Hernesööjad ilma mööda laiali

Käisin täna herneid külastamas: kastmas ning vaatamas. Hernekaunakesi on kolme päevaga juurde tulnud ja neid on veelgi tulemas. Mõned on juba küpsed ning ootavad noppimist. Ei raatsinud veel korjata, imelik oli, sest seda rõõmu ei ole mitte kellegagi jagada. Õnneterakesed on kõik ilma mööda laiali: kes linnas, kes maal, kes perega vanaema juures... Kõik on kurja tõve eest pakku läinud ning ootavad paremaid aegu. Nii ka herned. Kui küpseid hernekaunu juurde tuleb, siis korjan nad järgmisel nädalal ära ja panen karpi. Kui taas Õnneterakestega

Herned ootavad sööjaid

Õnneterakeste hernetaimed

kokku saame, tähistame lõikuspidu. Aga seni, las herned kasvavad ning toovad meie tühja Õnneterakeste rühma elu. Meie herned sirutuvad juba aknalaualt akna ülemise osani ning 1/3 aknast on hernestega kaetud. 

Rohelise ilu kevadised mõtted

Roheline ilu aknalaual

Herned ootavad ...

Roheline ilu aknalaual pürgimas kõrgustesse. Mõned hernetaimed on juba küündimas akna ülemise osani. Iseseisvalt, ilma toeta. Ja hernekaunu valmib ka aina juurde. Kuid kellega seda saaki jagada? Eks näis, mis tulevik toob... Ootame, vaatame, aeg annab arutust.
Roheline ilu ei ole mitte üksnes akna peal. Teisel pool aknaklaasi muutub maailm ka aina rohelisemaks. Akna taga hakkavad puud lehte minema. Kastanil on võimsad pungad. Vaher valmistub õitsema. Kaskedel on hiirekõrvad. Ja akna taga on elu. Varesemamma on akna kõrval kasvava kastani okste vahel pesapeal. Varesepapa lendab aegajalt palukene nokavahel pesa juurde ning toob kaasale süüa. Sellega näitab ta üles oma hoolivust nii kaasa kui ka nende koorumata lapsukeste suhtes. Kui rühmaruum ja lasteaiahoov on just kui välja surnud, siis kastani okste vahel kulgeb elu, mida hernestel põnev jälgida.
"Huvitav! Mitu poega on vareseperel?"arutlevad hernetaimed omavahel, kui ma rühmaust enda järel sulgemas olen.

Üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna

Tänane päev hernestega Õnneterakeste rühmas möödus rutiinselt: kantseldasin, kastsin, imetlesin, pildistasin. Herned on sirgunud, õitsevad kenasti ja ka kaunu on juurde tulnud. Kodus tänase päeva pilte arvutisse pannes ja neid suuemana vaadates tabas mind üht pilti vaadates hüüatus: "VAU!". Jagan seda pilti kõigi hernesõpradega. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Graatsia

Aeg ei seisa... Elu ei seisa... On vaid paus...

Meie esimene hernekaunakene on mõne päevaga kenasti kosunud

Õieilu, mis peidetud lihtsusesse

No nii! Jälle trügivad nad piirde ja oksakeste vahelt välja päikesele lähemale. Hernetaimed sirutuvad päikese poole nii nagu lapsed millegi lubamatu poole. See tung ahvatluse poole on nii suur, et ettevaatus ununeb. Ja seal on ka aknaklaas, mis õhkab liigset soojust. Juba märkangi kergelt sorgus taimeotsakest. Kibe-kähku peidan ulakad taimeotsad lõngast piirde taha peitu: pisut sättimist, pisut paigutamist - õrnalt-õrnalt ning siis sahmakas niisutust kosutuseks. Hindan pilguga taimi. Nad on kenad ja kümblevad kollakas päikesevalguses. Märkan, et õisi on juurde tulnud ja lisaks "Ermele" on ka "Valma" taimedel esimesed õied. Erme taimed on pikemad ning nemad hakkasidka varem õitsema. Nädalavahetusel puhkesid ka "Valma´l "  esimesed õied. Nad on hilisemad ja ka lühemad. Ja enne kui minna, on vaja taimi kasta, sest muld on mõne päevaga kuivaks muutumas. Kevadpäikesel on juba nii palju väge ning võimu. 

Hernetaimed loovad aknalaua peal mõnusat kevadmeeleolu.

Hernetaimed rõõmustavad silma ja pakuvad rõõmu mitte üksnes minule, vaid ka linnakodanikele, kes aegajalt lasteaia aia tagant mööduvad. Ja kui nad oma pilgu meie rühma akende poole heidavad, kus meie hernetaimed sirguvad, kuulevad nad hernetaimede julgustavat sosinat: "Aeg ei seisa ... Elu ei seisa ... On vaid paus..."

Esimene titaohtu hernekaun

Ja sealt ta tuleb:pisikene, alles titaohtu, aga ikkagi juba hernehakatisi täis, mis vastu päikest kaunast läbi kumavad. Tore! Ja õisi on ka juurde tulnud. See on leotatud "Erme", mille kaks taime kannavad õisi. Sellel taimel, mis esimesena mullast välja tuli, on tänase seisuga kolm õit ja üks kaunahakatis ning teisel hernetaimel kõrvalt esialgu üks õis.

Lisaks kastmisele vajasid hernetaimed täna jälle kantseldamist ja suunamist aknast eemale. nii suur on tung päikese poole end sirutada. Lõpuks sai jällegi hernetaimed aknast eemale nihutatud, sest aknapind oli katsudes piisavalt soe, et kõrgusesse sirguvaid hernetaime otsi, mis okstest ja toestikust mööda hiilivad, kahjustada. Paistab ju päike iga päevaga aina eredamalt ja soojemalt.

Hernetaimed on kenad. Kahju ainult, et nad üksinduses kasvavad, eemal laste pilkudest.

Kevadpühad tõid õieilu

Alati, kui lasteaiale lähenen ja rühmaaknad paistma hakkavad, otsin juba silmadega seda keskmist akent, et saada aimu, kuidas meie hernetaimed paistavad. Kas nendega on hästi? Kuidas neil läinud on? Nõnda ka täna.
Väravat avades sain tõdeda, et meie taimed on kasvanud pikemaks, muutunud kogukamaks. Vaade oli meeldiv. Ei te kas mõni õis on ka tulnud? Taimed on juba päris uhked? Tegelikult ootasin ja otsisin juba eelmisel korral
mõnd õiehakatist, kuid mitte midagi ei reetnud, et hernetaimel oleks plaan õitsema hakata. Täna rühmaruumi sisenedes ja taimi uurides valdas mind korraga rõõm, sest ühel taimel oli just puhkenud ilus uhke õis ning seal läheduses oli ka teine kollakas, mis homme õitsema peaks hakkama.
Kevadpühad tõid õieilu, mida ma nüüd ka bloggi lugejatega jagada tahan.

Kahekesi koos on julgem õitseda

Lillhernetaimed ootavad oma aega

Külaskäik, mis kujunes väikeseks päästeoperatsiooniks

Kevadpäike on mõnus ja hernetaimed turnivad rõõmsalt mööda hapraid kaseoksi. Kuid korraga jääb minu pilk peatuma ühel õnnetu olemisega longus hernetaime otsakesel. On näha, et ta on jõuetu. Ta on ennast vastu aknaklaasi otsustanud üles ajama hakata ja ... Kuna tegemist on paketaknaga, siis kahe akna vaheline pind läheb piisavalt soojaks, et akna vastas olevat hernetaime osa kuumutama hakata ja sealt eluvaimu imeda. Algab väike päästeoperatsioon: taimed aknast eemale, kõik vabad osad fikseerida, taimed veega üle pritsida ja loomulikult kasta.


Minu sekkumine oli õigeaegne. Veel enne, kui lahkusin, märkasin, et longu vajunud taimeosa hakkas taas eluvaimu ilmutama ja muutus tugevamaks.

Taimed aknast eemale, et pakettaknast tulev soojus taimi ei kahjustaks.

Taas on elu ja eluvaimu vanas kaseoksas..

On päikeseline pühapäev. Kevad ja aprill näitavad oma helgemat palet ning külvavad rõõmu, pisuke soojust. Päikeseline ja isegi palav võib olla ka Õnneterakeste aknalaua pealne, kus meie hernetaimed uhkes üksinduses sirguvad. Mida nad teevad? Kuidas neil läheb? Vajavad nad äkki kastmist või toestamist? Viimati sai nendega kohtutud teisipäeval, viis päeva tagasi. Oleks ehk aeg nad üle vaadata hoolimata sellele, et pühapäev - hingamispäev. Mis tehtud see tehtud. Loodus ei küsi nädalapäeva, tema toimetab omas rütmis vastavalt päikesele. Pealegi, üks jalutuskäik sellise kena ilmaga, ei teeks paha, kui jälgida kõiki soovitusi ning reegleid...

Lasteaia väravat avades ja pilku rühma akende poole heites, sai selgeks, et meie hernetaimed on sirgunud ja võib olla vajavad nad isegi eelmisel korral paigaldatud vana kaseoksa abi ning tuge.

Rühma sisenedes oligi näha, et hernetaimed sirutuvad juba kaseoksa longu olevatest peenikestest  okstest, kui abikätest kinni haarama ning ennast päikese poole tõmbama. Korraga tundus see, kuidas vana kuivanud kaseoks tärkavat uut elu toetab ja abistab kuidagi liigutav ja sümboolne. Tekkis tundmus, et elu ei muuda elavaks mitte olemine vaid kellegi aitamine. See vaatepilt on just kui tõestus tõdemusest, et tehes teisele head, saad ise selle osaliseks. Vana kuivanud kaseoks saab tänu hernetaimedele just kui uue elu ja hingamise. Taas on tema surnud okstes elu ja eluvaimu ning ta muutub veelkord elavaks.

Ja eluvaimu sai jagatud ka hernetaimedele: pisut vette ja taimerammu.