 |
| Meie esimene hernekaunakene on mõne päevaga kenasti kosunud |
 |
| Õieilu, mis peidetud lihtsusesse |
No nii! Jälle trügivad nad piirde ja oksakeste vahelt välja päikesele lähemale. Hernetaimed sirutuvad päikese poole nii nagu lapsed millegi lubamatu poole. See tung ahvatluse poole on nii suur, et ettevaatus ununeb. Ja seal on ka aknaklaas, mis õhkab liigset soojust. Juba märkangi kergelt sorgus taimeotsakest. Kibe-kähku peidan ulakad taimeotsad lõngast piirde taha peitu: pisut sättimist, pisut paigutamist - õrnalt-õrnalt ning siis sahmakas niisutust kosutuseks. Hindan pilguga taimi. Nad on kenad ja kümblevad kollakas päikesevalguses. Märkan, et õisi on juurde tulnud ja lisaks "Ermele" on ka "Valma" taimedel esimesed õied. Erme taimed on pikemad ning nemad hakkasidka varem õitsema. Nädalavahetusel puhkesid ka "Valma´l " esimesed õied. Nad on hilisemad ja ka lühemad. Ja enne kui minna, on vaja taimi kasta, sest muld on mõne päevaga kuivaks muutumas. Kevadpäikesel on juba nii palju väge ning võimu.
 |
| Hernetaimed loovad aknalaua peal mõnusat kevadmeeleolu. |
Hernetaimed rõõmustavad silma ja pakuvad rõõmu mitte üksnes minule, vaid ka linnakodanikele, kes aegajalt lasteaia aia tagant mööduvad. Ja kui nad oma pilgu meie rühma akende poole heidavad, kus meie hernetaimed sirguvad, kuulevad nad hernetaimede julgustavat sosinat: "Aeg ei seisa ... Elu ei seisa ... On vaid paus..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar