Hernesööjad ilma mööda laiali

Käisin täna herneid külastamas: kastmas ning vaatamas. Hernekaunakesi on kolme päevaga juurde tulnud ja neid on veelgi tulemas. Mõned on juba küpsed ning ootavad noppimist. Ei raatsinud veel korjata, imelik oli, sest seda rõõmu ei ole mitte kellegagi jagada. Õnneterakesed on kõik ilma mööda laiali: kes linnas, kes maal, kes perega vanaema juures... Kõik on kurja tõve eest pakku läinud ning ootavad paremaid aegu. Nii ka herned. Kui küpseid hernekaunu juurde tuleb, siis korjan nad järgmisel nädalal ära ja panen karpi. Kui taas Õnneterakestega

Herned ootavad sööjaid

Õnneterakeste hernetaimed

kokku saame, tähistame lõikuspidu. Aga seni, las herned kasvavad ning toovad meie tühja Õnneterakeste rühma elu. Meie herned sirutuvad juba aknalaualt akna ülemise osani ning 1/3 aknast on hernestega kaetud. 

Rohelise ilu kevadised mõtted

Roheline ilu aknalaual

Herned ootavad ...

Roheline ilu aknalaual pürgimas kõrgustesse. Mõned hernetaimed on juba küündimas akna ülemise osani. Iseseisvalt, ilma toeta. Ja hernekaunu valmib ka aina juurde. Kuid kellega seda saaki jagada? Eks näis, mis tulevik toob... Ootame, vaatame, aeg annab arutust.
Roheline ilu ei ole mitte üksnes akna peal. Teisel pool aknaklaasi muutub maailm ka aina rohelisemaks. Akna taga hakkavad puud lehte minema. Kastanil on võimsad pungad. Vaher valmistub õitsema. Kaskedel on hiirekõrvad. Ja akna taga on elu. Varesemamma on akna kõrval kasvava kastani okste vahel pesapeal. Varesepapa lendab aegajalt palukene nokavahel pesa juurde ning toob kaasale süüa. Sellega näitab ta üles oma hoolivust nii kaasa kui ka nende koorumata lapsukeste suhtes. Kui rühmaruum ja lasteaiahoov on just kui välja surnud, siis kastani okste vahel kulgeb elu, mida hernestel põnev jälgida.
"Huvitav! Mitu poega on vareseperel?"arutlevad hernetaimed omavahel, kui ma rühmaust enda järel sulgemas olen.

Üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna

Tänane päev hernestega Õnneterakeste rühmas möödus rutiinselt: kantseldasin, kastsin, imetlesin, pildistasin. Herned on sirgunud, õitsevad kenasti ja ka kaunu on juurde tulnud. Kodus tänase päeva pilte arvutisse pannes ja neid suuemana vaadates tabas mind üht pilti vaadates hüüatus: "VAU!". Jagan seda pilti kõigi hernesõpradega. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Graatsia

Aeg ei seisa... Elu ei seisa... On vaid paus...

Meie esimene hernekaunakene on mõne päevaga kenasti kosunud

Õieilu, mis peidetud lihtsusesse

No nii! Jälle trügivad nad piirde ja oksakeste vahelt välja päikesele lähemale. Hernetaimed sirutuvad päikese poole nii nagu lapsed millegi lubamatu poole. See tung ahvatluse poole on nii suur, et ettevaatus ununeb. Ja seal on ka aknaklaas, mis õhkab liigset soojust. Juba märkangi kergelt sorgus taimeotsakest. Kibe-kähku peidan ulakad taimeotsad lõngast piirde taha peitu: pisut sättimist, pisut paigutamist - õrnalt-õrnalt ning siis sahmakas niisutust kosutuseks. Hindan pilguga taimi. Nad on kenad ja kümblevad kollakas päikesevalguses. Märkan, et õisi on juurde tulnud ja lisaks "Ermele" on ka "Valma" taimedel esimesed õied. Erme taimed on pikemad ning nemad hakkasidka varem õitsema. Nädalavahetusel puhkesid ka "Valma´l "  esimesed õied. Nad on hilisemad ja ka lühemad. Ja enne kui minna, on vaja taimi kasta, sest muld on mõne päevaga kuivaks muutumas. Kevadpäikesel on juba nii palju väge ning võimu. 

Hernetaimed loovad aknalaua peal mõnusat kevadmeeleolu.

Hernetaimed rõõmustavad silma ja pakuvad rõõmu mitte üksnes minule, vaid ka linnakodanikele, kes aegajalt lasteaia aia tagant mööduvad. Ja kui nad oma pilgu meie rühma akende poole heidavad, kus meie hernetaimed sirguvad, kuulevad nad hernetaimede julgustavat sosinat: "Aeg ei seisa ... Elu ei seisa ... On vaid paus..."

Esimene titaohtu hernekaun

Ja sealt ta tuleb:pisikene, alles titaohtu, aga ikkagi juba hernehakatisi täis, mis vastu päikest kaunast läbi kumavad. Tore! Ja õisi on ka juurde tulnud. See on leotatud "Erme", mille kaks taime kannavad õisi. Sellel taimel, mis esimesena mullast välja tuli, on tänase seisuga kolm õit ja üks kaunahakatis ning teisel hernetaimel kõrvalt esialgu üks õis.

Lisaks kastmisele vajasid hernetaimed täna jälle kantseldamist ja suunamist aknast eemale. nii suur on tung päikese poole end sirutada. Lõpuks sai jällegi hernetaimed aknast eemale nihutatud, sest aknapind oli katsudes piisavalt soe, et kõrgusesse sirguvaid hernetaime otsi, mis okstest ja toestikust mööda hiilivad, kahjustada. Paistab ju päike iga päevaga aina eredamalt ja soojemalt.

Hernetaimed on kenad. Kahju ainult, et nad üksinduses kasvavad, eemal laste pilkudest.

Kevadpühad tõid õieilu

Alati, kui lasteaiale lähenen ja rühmaaknad paistma hakkavad, otsin juba silmadega seda keskmist akent, et saada aimu, kuidas meie hernetaimed paistavad. Kas nendega on hästi? Kuidas neil läinud on? Nõnda ka täna.
Väravat avades sain tõdeda, et meie taimed on kasvanud pikemaks, muutunud kogukamaks. Vaade oli meeldiv. Ei te kas mõni õis on ka tulnud? Taimed on juba päris uhked? Tegelikult ootasin ja otsisin juba eelmisel korral
mõnd õiehakatist, kuid mitte midagi ei reetnud, et hernetaimel oleks plaan õitsema hakata. Täna rühmaruumi sisenedes ja taimi uurides valdas mind korraga rõõm, sest ühel taimel oli just puhkenud ilus uhke õis ning seal läheduses oli ka teine kollakas, mis homme õitsema peaks hakkama.
Kevadpühad tõid õieilu, mida ma nüüd ka bloggi lugejatega jagada tahan.

Kahekesi koos on julgem õitseda

Lillhernetaimed ootavad oma aega

Külaskäik, mis kujunes väikeseks päästeoperatsiooniks

Kevadpäike on mõnus ja hernetaimed turnivad rõõmsalt mööda hapraid kaseoksi. Kuid korraga jääb minu pilk peatuma ühel õnnetu olemisega longus hernetaime otsakesel. On näha, et ta on jõuetu. Ta on ennast vastu aknaklaasi otsustanud üles ajama hakata ja ... Kuna tegemist on paketaknaga, siis kahe akna vaheline pind läheb piisavalt soojaks, et akna vastas olevat hernetaime osa kuumutama hakata ja sealt eluvaimu imeda. Algab väike päästeoperatsioon: taimed aknast eemale, kõik vabad osad fikseerida, taimed veega üle pritsida ja loomulikult kasta.


Minu sekkumine oli õigeaegne. Veel enne, kui lahkusin, märkasin, et longu vajunud taimeosa hakkas taas eluvaimu ilmutama ja muutus tugevamaks.

Taimed aknast eemale, et pakettaknast tulev soojus taimi ei kahjustaks.

Taas on elu ja eluvaimu vanas kaseoksas..

On päikeseline pühapäev. Kevad ja aprill näitavad oma helgemat palet ning külvavad rõõmu, pisuke soojust. Päikeseline ja isegi palav võib olla ka Õnneterakeste aknalaua pealne, kus meie hernetaimed uhkes üksinduses sirguvad. Mida nad teevad? Kuidas neil läheb? Vajavad nad äkki kastmist või toestamist? Viimati sai nendega kohtutud teisipäeval, viis päeva tagasi. Oleks ehk aeg nad üle vaadata hoolimata sellele, et pühapäev - hingamispäev. Mis tehtud see tehtud. Loodus ei küsi nädalapäeva, tema toimetab omas rütmis vastavalt päikesele. Pealegi, üks jalutuskäik sellise kena ilmaga, ei teeks paha, kui jälgida kõiki soovitusi ning reegleid...

Lasteaia väravat avades ja pilku rühma akende poole heites, sai selgeks, et meie hernetaimed on sirgunud ja võib olla vajavad nad isegi eelmisel korral paigaldatud vana kaseoksa abi ning tuge.

Rühma sisenedes oligi näha, et hernetaimed sirutuvad juba kaseoksa longu olevatest peenikestest  okstest, kui abikätest kinni haarama ning ennast päikese poole tõmbama. Korraga tundus see, kuidas vana kuivanud kaseoks tärkavat uut elu toetab ja abistab kuidagi liigutav ja sümboolne. Tekkis tundmus, et elu ei muuda elavaks mitte olemine vaid kellegi aitamine. See vaatepilt on just kui tõestus tõdemusest, et tehes teisele head, saad ise selle osaliseks. Vana kuivanud kaseoks saab tänu hernetaimedele just kui uue elu ja hingamise. Taas on tema surnud okstes elu ja eluvaimu ning ta muutub veelkord elavaks.

Ja eluvaimu sai jagatud ka hernetaimedele: pisut vette ja taimerammu. 

Huvitav, mida MacGyver asjast arvaks?

Hernetaimed sirguvad üksinduses. Kaaslasteks vaid tühjas lasteaiahoovis askeldavad sulelised, keda aknast näha on. Varesepaar ja musträästad on vanad asukad, eelmisel nädalal saabus kuldnokk ja selle nädala tulija oli hoburäästas, kes innukalt õuealal toitu otsis...
Aga hernetaimed vajasid toestamist, sest mööda
aknaklaasi kõrgele ei turni. Kõik senitehtu oli tänaseks juba lühikeseks jäänud. Ühel hetkel oleksid hernetaimed ikka longu vajanud ja üksteist lämmatama hakanud.

Kuid kuidas toestada, millega toestada, kui on tegemist plastikaknaga, mille aknaraami külge ei ole võimalik ühtegi naelakest toksida ja liistudest tugiraami ei ole ka kusagilt välja võluda. Küll sai vaadatud ja sätitud vana päevinäinud kalavõrku, mis meid varasemalt hernetaimede toestajana juba teeninud oli. Kuid seegi ponnistus ei olnud sobiv, sest kinnitamise võimalus rulloo külge oleks hakanud taimi rikkuma. Mida teha? Oleks kellegi käest nõu küsida! Mitu pead on mitu pead. Kuid selle ülesandega tuli mul üksi hakkama saada. Lõpuks istusin nõutuna diivanile. Pea mõtetest tühi. Tundsin, kuidas mööda liikuv aeg minule pai tegi. Lasin aeglaselt pilgul tühjas rühmaruumis ringi uidata kuni märkasin eemal aknalaual üht suurt oksa,
mis võiks äkki sobida. Rippuma teda just ei säti, aga äkki sobiks kuidagi ikkagi hernetaimi toetama...

Huvitav, mida MacGyver asjast arvaks?

Natukene sättimist, pisut teibitamist, veidikene sidumist - sõlmimist... Kui kõik valmis oli ja tehtud tööle pilk sai visatud tekkis uhkustunne. Hakkama sain! Huvitav, mida MacGyver asjast arvaks?

Enda rõõmuks

Õnneterakeste vaikse rühmaruumi akna peal sirguvad hernetaimed. Tasa ja targu sirutavad nad oma vääte ümber oksakeste, lõnganöörikeste, üksteise... Iga päevaga turnivad nad aina kõrgemale ja kõrgemale. Nad on tublid. Aga nende sirgumist ei ole laste silmad jälgimas.
Oma koha pealt aknalault näevad hernetaimed seda, et õues on kevad: kuldnokk on saabunud ja laulab saarepuu oksal, vares teeb pesa ja aegajalt katsub kas see ka pojukeste tarbeks piisavalt mugav on... Ning kuskil lähedal on kummituslik tänav. Sama kummituslik kui Õnneterakeste rühmaruum. Ei mingit askeldamist. Elu on just kui kadunud.
Herned sirguvad enda rõõmuks.

Kuldnokk on kohal

Vares ehitab pesa

Inimtühi Pärnu mnt. Tallinnas

Tere hernetaimed!

Tere hernetaimed!

Avan lasteaia ukse. Signalisatsioon maha ja sisenen inimtühja lasteaeda. Kusagil teisel korrusel on hernetaimed sirgumas. Ma ei ole nendega kaks nädalat kohtunud. Mingi paha patsill tõmbas mu tõvevoodisse. Oli see nüüd See või Too, sellel ei ole enam tähtsust. Ja ka lasteaia maja, kus Õnneterakeste rühm asub,  on nädala algusest suletud olnud, sest See patsill on tekitanud tohutu kaose - ülemaailmse kaose. See kõik on uskumatu ja samas tõsi.
Liigun Õnneterakeste rühma poole. Trepil kajavad valjult mu sammud. Mu peas liiguvad igasugused mõtted. Astun rühma. Seal nad on, Õnneterakeste hernetaimed: ilusad, elujõulised ja rõõmsalt sirgunud, päikese käes kümblemas. Nende eest on hästi hoolitsetud. Märkan, et taimed vajavad veidi sidumist, sest oksakesed hakkavad lühikeseks jääma ja herned kipuvad oma vuntsikesi teineteise ümber siduma, et siis tugevama jõu ning õigusega päikese poole trügida. Pisut näputööd, pisut mõtlemist, pisut kastmist... Aeg lendab märkamatult.

Hernetaimed peale sidumist.

Taas kevadisele päikeseküllasele tänavale astudes, kus liiguvad vaid autod ja mõned üksikud jalakäiad inimtühjal tänaval, tuleb reaalsus taas meelde... Hea, et on olemas herned, mis argised mured kas või hetkeks unustama panevad.

Kaks lillhernetaime päikese poole sirutumas

Hoolimata kõigest ...

 Hernetaimed elavad oma elu: päikese poole sirgudes ning valguse käes mõnuledes. Nende sirgumisele saatjaks pisut armastust, soojust, vett ning laste jutukõmin. Eelmisel nädalal mulla seest välja turritavast hernetaimest on sirgunud tubli taimeke ja temal on ka kaaslane. Neljast külvatud lillhernest on eluvõitluses eluõiguse saanud kaks. Kolm nädalat võttis nende tulemine ja mullast läbi murdmine aega. Tore seegi.
Hernetaimed püüavad pilke. Nende maailma sisenenuna, neid hernetaimi jälgides võetakse voli oma maailm hetkeks unustada, maakera peatada, puhata, imetleda, omi mõtteid mõtelda ja lõõgastuda. Hea on vahest ära käia, et omi asju uue nurga alt selgama pilguga vaadata. Seda varjupaika pakuvad hernetaimed vaid austajatele.
Peagi on kevad ja nii nagu valgus võidab pimeduse, saavad ka kõik keerulised ajad mööda. Hoolimata kõigest ...

Kaks vaprat lillhernetaime sirutumas päikese poole. 

Poisid! tulge vaadake meie herneid!

"Poisid! Tulge vaadake meie herneid! Oh saa!" Ja selle hüüatuse peale valgus poistevägi, kes parajasti seda kutset kuulis, kõik aknalaua peale hernekesi imetlema.
Oleme tegutsenud oma hernekasvatuse projektiga pisut isepäiselt. Oleme teinud enese jaoks valikuid ning lähenenud oma moodi tehes teadlikuid valikuid. Herneid oleme külvanud etapiviisiliselt: lillherned 17.veebruaril eelmisest aastast jäänud tomatimulda, söögiherned: viis leotatud "Valma" ja viis leotatud "Erme" hernekest külvasime 19.veebruaril külvimulda.Tänase päeva seisuga on kasvamas neli "Erme" ja viis "Valma" hernest. Oleme võtnud ette niipalju, kui teha suudame ja võimalusi on. Oleme tundnud rõõmu nende sirgumisest. On ju kivises linnakeskonnas sirguvale lapsele kõige olulisem see, et ta kogeks oma silma ja meeltega, kuidas kasvab taim, mis meie toidulauale tuleb.
Meie hernekesed nii "Valma" kui ka "Erme" on kenasti pikkust visanud ja pürgivad mõnuga valguse poole. Reedese 6.märtsi seisuga pingutas esimene lillherne taimehakatis ka ennast mulla seest välja. Mõnus kevadpäike, mis mullapinda läbi akna on soojendanud, on ka sellele taimekesele eluvaimu süstinud.

Herneid imetlemas

Meie herned 6.märtsi seisuga.

Hernes - kui kunstimaterjal.

Hernes kunstis

Kunstiteose sünd

See oli kolmapäeval, 26.veebruaril, kui Õnneterakesed vaatlesid - uurisid hernest ja said teada mille poolest on hernes meile kasulik. Lõpuks kasutasid Õnneterakesed hernest ka kunstistivahendina  kunstiteose loomisel. 

Nädalaga juhtub nii mõndagi

Oi vaadake!

Õnneterakeste hernehakatised 25.veebruaril.

Kui vastlapäeval, peale pühi, lasteaeda sai tuldud, oli rõõm suur, sest meie 19.veebruaril külvatud herned olid mulla seest välja tulnud. Pisikesed olid need hakatised, aga ometi pürgisid visalt valguse poole. Akna taga oli kevad ja ka aknalaua peal ärkamist tärkamist. Ja siis tulid akna taga uued ajad: rohi ei olnud enam roheline ning pungad olid jääs. Kevadine õhkkond jäi vaid aknalauale.

Reede 28.veebruar. Hernehakatistel on varesepesamaterjalist  toed.

Nüüd reedel olid Õnneterakesed aktsioonis, et korjata  sirguvatele hernekestele lume alt ja lume pealt oksakesi tugedeks, sest esimesed tublid hernetaimed hakkasid vuntsikesi sirutama.

Esimene külv - lillhernes

Õnneterakesed said täna käe valgeks. Kuna kõige sobivam muld, mis meil leidus oli eelmisest aastast jäänud tomatimuld, siis otsustasime oma hernekülvis teha algust lillhernega. See tundus kõige süütum. Tuleb, mis tuleb! Ja on, kuidas on! Eks aeg annab arutust. Loodame, et lillhernes ei ole nii pretensioonikas mulla suhtes, kui üle jäänud sordid: "Erme" ja "Valma" võiksid olla. Jääme huviga ootama, mis sellest välja tuleb ja kui oluline siiski spetsiaalne muld taimele on.

Et mullas oleks soojust ja niiskust, katsime poti kilega.

Hüpotees: herneterakesed ja tarkuseterakesed ongi õnneterakesed

Ühel vesisel veebruarikuu päeval, just enne sõbrapäeva jõudis Õnneterakesteni üks vesine ja vettinud ümbrik. Kaua ta postkastis oli olnud, teab vaid ümbrik ise. Loodusjõud ei olnud teda säästnud. Küll aga oli päästetud sisu, mis tänu kilele kenasti kuiv oli. Kui ümbrik väliselt kuivanud oli, oli ka võimalik sisu uurida.  Ümbrikus olid herneterakesed... Õnneterakestest olid saanud hernesõbrad ja nüüd ootavad herneterakesed potte, mulda ning istutusaega. Õnneterakesed on igal juhul valmis oma panust andma ning hernekasvatusega tegelema hakkama, sest läbi herneterakeste jõuavad mõnedki tarkuseterad Õnneterakesteni.

Kui püstitaks hüpoteesi, mille käigus püüame teada saada seda,
kas herneterakesed ja tarkuseterakesed ongi õnneterakesed?